paadikapten

Talverõõmud

2012-01-20T14:37:00.000-08:00

Ma tean, et...

2012-01-03T12:30:00.001-08:00

...ma tahan sel aastal vabandada kõigi inimeste ees, keda ma olen elu jooksul põhjuseta solvanud. Kas ma jõuan selleni? Kas ma suudan seda? On veel inimesi, keda ma olen kardetavasti haavanud ja kelle ees ma pole veel vabandanud. Kas ma kardan neid inimesi?
...ma tahan terveneda. Poole oma senises elust olen olnud peast sassis. Aitab. Psühhiaatrid mind aidata ei suuda, nende tabletid tekitavad minul igasuguseid rõvedaid asju. Näiteks praegune rohi, Coaxil, üritab ilmselt mu südant tuksi keerata, tekitades hirmutavaid vahelööke. Ja tundub, et ei aita ka südametilgad.
...ma tahan minna reisima. Unistan, et käiks ära Rootsis, Norras, Iirimaal... Miks mitte ka Lätis, Leedus, Poolas... Võibolla viskaks Hispaaniale pilgu peale... Ma olen mitmeid kordi unes näinud, et seiklen kusagil kodust tuhandete kilomeetrite kaugusel. Üksi, sõpru kõrval pole, on ainult jumalad, kellele palveid sosistada. Enamasti olen neis unedes sõitnud rongiga, ühes unenäos hakkasin ma edasisõiduvõimalust otsima mingis lennujaamas mingil maal, mille ma tolles unes teadsin olevat Aafrika. Ühes teises unenäos ma vahtisin mingi suure linna suurel väljakul, lugesin oma raha ja mõtlesin, kas selle rahaga saaks osta rongipileti Iirimaale. Ja ühes unenäos astusin bussi pealt maha öösel kusagil Venemaal, endal koduigatsus mõistust piinamas ja mõte saatmas palvet jumalanna Freyjale...
...ma tahan omada lauluhäält. Kurat, ma kadestan inimesi, kes suudavad laulda! Ma vahel harva kodus proovin ja lindistan enda katsetusi, kuid välja tuleb vaid mingi hirmust murtud inisemine.
...ma tahan hakata trenni tegema. Tasuta võimalused on olemas. Mis kurat mind aga takistab? Füüsis on mul laiskusest juba nii perses (vabandan väljenduse pärast), et ka 10 kätekõverdust on mu jaoks kangelaslik pingutus ning üle 1 km ma joosta ei suuda. Üldise trenni juurde võiks võtta mingi käsivõitlusstiili, millest oleks reaalset kasu tänavapättide vastu... praegu saaks ka 12-aastane tatt minust lõdva randmega jagu, kui tal tekib soov mulle peksa anda.
...kui juba reisimise mõte peas on, siis võiksin oma inglise keele oskust järgi aidata. See, mis mul kooliajast jäi, on kustumas ja senised katsed käia tasuta tundides mormoonide juures on alati lõppenud läbikukkumisega.

Kas ma suudan seda?

Meenutus unenäost

2011-12-26T05:58:00.000-08:00

Dj Mystik - Unchained Melody. Ehk siis vana, ilusa loo tränavariant. Jah, see on träna ja ma olen teadlik asjaolust, et mitte igaühele ei meeldi träna... kuid pöörakem tähelepanu naishäälele, mis selles loos ilma sõnadeta, väga kaunilt laulab.

Seda häält kuulsin ma kunagi soolona ühes oma unenäos. Jah, soolona, täiesti ilma muusikalise saateta. See kõlas otsekui taustal, lauljat polnud näha. Selles unenäos ma olin oma kodulinna magalarajoonis ühel suuremal tänaval, mille nimeks on Kaunase puiestee, vahtisin piki seda tänavat kuhugi ja kuulasin seda kaunist meloodiat.

http://www.youtube.com/watch?v=KNCshl7sDmY&feature=related

Teate, mul tekkis soov leida see ilus hääl kusagilt reaalsena. Ma prooviksin seda enda muusikasse miksida...

Midagi oktoobriõhtust

2011-10-07T13:30:00.001-07:00

Taeva värvid

2011-10-01T12:42:00.000-07:00

Õhtune ilu

2011-09-20T15:17:00.001-07:00

Mul on vaja paremat fotokat. On selge, et ööpildid on 1 mu kiiks, millest ma ei taha loobuda:)

Mu elu vajab totaalset muutumist.

2011-09-19T22:52:00.000-07:00

On hulk asju, mis tuleb visata üle parda.
On hulk inimesi, kelle ees on vaja vabandada minevikus tehtud väärsammude pärast.
On hulk vajadusi, mis tuleb rahuldada.
On hulk asju, mille ma olen jätnud unarusse ja mis vajavad tegemist.
On andeid, mida on vaja arendada.
On kiikse, millest on vaja loobuda.
Võimalused selleks on olemas.

Aga miks ma tunnen, et mul pole selleks tahtmist?

Sain taas tallad tahmaseks

2011-09-17T14:59:00.000-07:00

Sütelkõnd linnast 10 km kaugusel. Kuna ma polnud juba väga kaua sütele minna saanud, siis otsustasin - nui neljaks, ma lähen.
Ärkasin muidugi siis, kui ametlikult asi juba algama pidanuks. Kuid õnneks tean ma 1 asja: kõigepealt toimub niisama olemine, siis sooritatakse mõni rituaal, kantakse kokku puuriit ja põletatakse sellest söerada. Sellele kulub ikka vähemalt 2 h ning seega ma leidsin, et kiirustada pole mõtet. Jõuan süüa, jalgrattaga sinna kimada ja aega jääb ehk ülegi. Läkski nii, nagu ma arvasin, seekord lükkus asi ka edasi tänu korraldaja hilinemisele. Kuna just enne kodust väljumist hakkas sadama, jätsin ma koju oma dzembetrummi, millega ma olen sütekõndimistel jämminud. Ah, suva sellest. Sain korraldaja isiklikku shamaanitrummi lüüa, nii et kaif ei jäänud tulemata.
Söed olid seekord üsna jahedad. Kui endas peituvad hirmud alla suruda, võis üle süte minna üsna rahuliku sammuga ning mõned "sutsakad" sain alles lõpupoole, kui olin juba 5 korda üle kõndinud.
Tagasitulek toimus pimedas peale kella poolt ühtteist. Piibe maanteel oli sellelgi kellaajal liiklust üksjagu ning leidus ka jobujusse, kes ei võtnud kaugtulesid maha. Mul oli seljas helkurvest ja ees vilkuv tuli, nagu ikka (taha pean uue ostma, eelmine kadus suvisel matkal ära). Peas kandsin kiivrit. Aga sõita on sitt, kui vastutulev auto mu silmad sära täis lööb ja ma mitte midagi ei näe.

Keda huvitab, neile info siit:
http://www.sisemiserahutempel.eu/

Nädalavahetuse juhtumised

2011-09-11T14:30:00.000-07:00

Mõtlesin juba, et mul on blogimisest kopp ees ja kustutasin oma blogi... nüüd tegin uue.

Vist oli 5. kord elus mul täis olla. Põhjala Pööripäeva larbi (kuhu ma, muide, jälle jalgrattaga sõitsin) esimesel õhtul ehk siis möödunud reedel ilmus meie pundis välja korralik kogus isetehtud mõdu, mis oli maitse poolest täitsa joodav. Lasingi vaikselt, kuni olin paraja auru all. Nagu varasematel kordadel, lõpetasin ma nüüdki umbes ajal, mil mõte veel läbi häda töötas ja jalad kuidagimoodi kanda suutsid. Uhh... kuradi rõve oli olla. Nüüd ma loodetavasti taas hulk aega ei joo:) Hommikul kell 5 läks uni ära ja siis ma tundsin - oooh, shit, pohmakas!
Teine päev. Tegevus, nagu ikka - Valguse ja Pimeduse leer vastamisi, mina olin Valguse poolel. Minu äpardused algasid sellega, et metsas end peites ei julgenud ma pikali heita, kuna maa oli totaalselt märg. Seal avastas mind Pimeduse kamba patrull, löi mu maha ning saigi Pimedus tänu mulle 1 punkti juurde.
Järgmine äpardus juhtus linnuse kaitsmisel. Nagu eelmisel aastal, võtsin seekordki kaasa nii palju mehi, kui oli vabatahtlikke, ja ronisin nurgatorni. Pimedus tungis aga linnusesse ja pidin mõnda aega kisa tegema, et veel mõned mehed mu juurde torni kaitsma tuleksid, kuna sellest sõltus linnuse kaitse püsimine. No siis läks lahti. Panime redeliaugule kilbid peale ja istusime ise kilpidele. Susati kilpide vahelt, üritati ka üle rinnatise mõõkade ja odadega tornisolijaid tabada. Mingil hetkel pöörati kõige kõvem surve minu vastu, samal ajal hakati alt turjaga suruma, et meid augult ära tõsta. Selleks oli vaja minu langemist, see lõpuks juhtus ning ülejäänud kaitsjad tõesti TÕSTETI selle augu pealt ära nagu kassipojad. Selle madina käigus said sissetungijad reeglitega keelatud lööke tunda (ei vabanda välja - asja saanuks ehk ka teistmoodi teha, meil oleks 3 meest veel vaja läinud), kuid kuna linnuses peitus veel ellujäänud kaitsjaid, siis Pimeduse leer siit võitu ei noppinud. Võibolla aitaski torni vastupanu suunata Pimeduse tähelepanu kõrvale teistelt kaitsjatelt, kes oleks vastasel juhul ülikähku elimineeritud? Kuna ma jätsin lugemata ka mulle pihta tulnud lööke (ei hakka välja vabandama - oli jah nii), hakkas Pimeduse leeri seas levima legend minust kui Surematust:)
Sillalahing... Äh, ei miskit erilist. Baaside kaitsmise mängus tegin oma äpardused tasa, sest mulle usaldati leeri lipp ja ma pidin sellega vajadusel metsa jooksma. Jooksingi. Lisaks heitsin sellele märjale ja sodisele maapinnale kõhuli, panin lipu enda kõrvale, lebotasin kuni lõppu kuulutava pasunahelini ja selles stsenaariumis Pimedus meie leeri lippu endale ei saanud.
Öölahingus tegime endal margi täis. Tegijamad Valguse sõdalased juba magasid või chillisid ega osalenud. Need, kes osalesid, jagasid end kampadeks ja see kamp, kus olin mina, hakkas tuimalt tiirutama üht ja sama ringi mööda. Igal selle ringi läbimisel sattusime Pimeduse kamba otsa, kes meid muidugi mõnuga maha löi. Meie marsruut oligi: alguspunkt-ring-manala-ring-manala... Ähh, nalja sai küll.
Täiskontaktlahingust hoidusin meelega kõrvale. Mu ettevalmistus on liiga puudulik, aastaid tagasi esimesel korral sain seetõttu kergelt vigastada.
Ai, eskortimise mäng jäi mainimata. Seal me tapsime Pimeduse mehi nagu kärbseid.
Kolmas päev. Mis oli päeva alguses, ei jäänud meelde. Kuid viimane madin, "kõik kõigi vastu" ehk Veresaun, andis mulle võimaluse oma hetkevõimeid hinnata. Tõesti, S.O.S. ehk seisukord on sitt. Kunagi Vishna Grimi trennides käies ma isegi suutsin areneda, kuni ühel turniiril end edetabeli keskele võitlesin. Aga nüüd - täielik tsoss. Ühe vastase löin maha. Edasised kokkupuuted lõppesid alati mu surmaga ka siis, kui suutsin vastasel ehk 1 elu- või turvisepunkti maha võtta.
Peale kogu seda jämmi panin kola kokku ja kimasin lähedalelava tuttava juurde. Sealt tulles jõudsin Tartu rongile väga napilt. Hilisõhtune rong oli rahvast nii täis, et suur osa inimestest istus või lebotas vahekäigus ning reisijaid jagus ka tamburitesse. Ei hakanud ma oma kola all ägiseva jalgrattaga salongi trügima, jäin kah tamburisse sitsima.